Pidin selle loo juba varem kirja panema, aga olin tol hetkel liiga väsinud. Lugu on sellest, kuidas hääd inimesed ümber sinu asjatavad.Näiteks kolmapäeval, kui käisime õpilastega uudistamas, kuis Jakobson omal ajal põllupidamist õpetas, oli üks hää inimene mulle võileivad kaasa teinud ja üks teine hää õpetas mind kingapaelu siduma, et need niisama lahti ei jookseks.
Lausa iga päev - tööpäev- tunnen ühe hea abiõpetaja tuge ehkki minul oleks paslik vanuse mõttes hoopis temale toeks olla. Mõistev ja soe inimene. Aitähh temale!
Möödunud neljapäeval aga oldi mulle lausa kaks toredat kingitust kohvi ja koogi kõrvale koolimaja lähedale spordi tänava kanti valmis pandud. Üks kingitustest oli heegeldatud kotike sobivates toonides minu mobiiltelefonile ja teine raamatuke asjadest, mis on olulised. Ja nüüd ma ei mäletagi, kas ma külast koju minema hakates ikka tänusõnad sain üle huulte, või jäi see selle 60% kadumaläinud ajutegevuse haldusesse. Loodan kõige paremat ja häbenen, kui asi vastupidi.
Ja kõigi nende heade inimestega koos johtusid ka head uudised. Uudised, mis on tõesti head ja samas ka julgust andvad oma elu nii seada, nagu see hetkel seatud on.See vist ongi mingi tasakaalu värk, et kui tunned end pisut kreenis, siis on kedagi, kes sind toetab, või siis, et mul on kedagi, kes mind toetab.
Ja Sabakesele musi, mis siis, et lubas mulle tervaid elamusi purjede all ja mis rahumeelseks ennelõunaseks paadis konutamiseks jäi :P Polnud see ju tema tagasihoidlikkus, vaid vanema kapteni karm otsus.
Üks väike kakuke sai ka kõige muu seas veerema pandud :) Kel kakuke ahjus, kel kaku kõhus, kel kakuke käes - vot selline aeg praegu.
