PEREKOND

Täna käisime ühte pisikest piigat kaemas, kes pere pesamuna, kellel on väike armas vanem õde ja kelle vanemad on mulle kuidagimoodi sattunud nendeks kellekski teisteks, kelle arvamus loeb. Pisipiiga oli nii uus, nii habras ja nii, nii, nii ....

Külaskäigu juures läks mulle hinge pereisa ütlemine, kui rääkis oma tundest, mil kahte tüdrukut esimest korda kõrvuti nägi: "...nüüd ma tundsin, et olemegi perekond, et kui oli üks laps, siis nii päris ei olnudki..." See kõlas nii ehedalt, armsalt ja ütlemata rahulolevalt. Ja nende kodus on sihuke mõnus koduelu moodi kodune olmine.

Ja nii mulle meeldibki.

Õhtul, tegi Sabake pastat (superhea), pisike Ott Marten rõõmustas meid kilgete ja naeratustega ja mis seal salata mina lihtsalt olin

ja nautisin meie pisikest

pereidülli.