MÜSTILINE ESIMENE KANT

Kui eile õhtul sai mäge väisatud ning otsustatud, et see üks roheline rada on ilmset minu jaoks parim, siis täna sai selgeks, et too rada on ikka liiga möga. Või olen ma ikka niivõrd algaja...

...ja siis selgu veel üks pöörvõrdeline asi, et see lift mida eile pidasin kõige mõnusamaks, osutus hoopis HIRMSAKS. Ja selle hirmul on suured silmad liftiga me siis täna, terve aeg ülespoole pürgisimegi.

Kukkumised vaheldusid kobade ja kogemata õigete liigutustega allatuleku suunas. Aga rohkem ikka püsti :) Sabake vahest kiitis ka mind - harva muidugi.

Igal juhul sai kella 9 hommikul kuni kella poole kaheni tõusude ja mõõnadega mäel rassitud ja siis oli minul väss käes. Otsustasin tiba puhata, sest parem jalg oli täiega krambitama hakand. Martin aga mässas edasi. Ainult pelgalt rukkileivaga sai mees pooleks tunniks rajalt maha võetud.

Väike puhkus tehtud ja mäele marss tagasi. Paus oli asja ette - parem jalg lubas sinise raja sõitu ja mis kõiga vahvam - ma sain esimese kandi peal ka juba paar ilusamat libisemist tehtud. Mina muidugi üliõnnelik. Aga sellist osavut nagu 3-aastased rootslaste hakatised pole mul ka kõige parema tahtmise juures kuskilt võtta. Need ju pannakse juba siis traksidega mäest alla kimama, kui neil kõrvatagused veel piimaed on :P (puhaskadedus kirjutas need viimased read)

Kell neli kõrgel mäekünkal otsustas Martin veel viimasena musta raja sõidu ka ära proovida. No mina ei julgenud sealt tipust allagi vaadata. Istusin ja libistasin end viisakat distantsi nõlva tipu suhtes hoides tiba ettepoole, et vaadata kuidas ilusasti tal see sõit edeneb. Ilus, ilus ja siis kadus mees järsaku taha .... juba terve minut..... appiii... oh ja siis vilksata korraks tema mütsiserv - jumal tänatud, elus.... Mägi oli nii järsk, et sõitjat jägida polnud võimalik, siuh ja siuh kiirelt vilksti ja kadunud ta oligi.... Libistasin end sellelt nõlvaharjalt tasakesi tagasi oma teada tuntud sinise raja peale ja seadsin end valmis tänase päeva viimaseks sõiduks. Ilusasti tuli välja ja raja viimase 100 meetri peal oli ka Sabake juba nähtaval - paistis rahulolev.

Kui eile tundus kella 16 paiku suletavate liftide korraldus hullult ülekohtusene (miks ometi, miks ei või õhtul tiba kauem - no nii kella 18 sõita), sis täna oli kel 16 minu jaoks ka väsimuse viimane piir. Kodus, meie mugavas mõnusas majakeses, kus on isegi kamin ja telekas ja wiffi, sai kibekiirelt tühikõhtonparimkokk stiilis kõhupoolist vaadatud ning kibekiirelt kõik ainult äärmiselt vajalikud liigutused tehtud - peaasi et saaks diivoni peale lösutama. Martin siin kõrval on veel üsna ärga, igasuguste ideedega mind vaest väsinut kiusata... (näiteks läheks pubisse jne.)