Mööda päikesepaistet täis Peterburi maanteed Rakvere poole sõites sai lehitsetud just postkasti jõudnud uut MC.Muuhulgas läbi loetud intervjuu Monica Belluciga armastuse olemuse teemal viis aga mõtted hoopis ootamatus suunas… Järsku tundus mulle, et kaheksa tundi, mis ma oma päevast tööl veedan, olen ma kesksooline. Just nimelt kesksoost – ometigi on tegemist naiskollektiiviga ja ma peaksin ennast tundma naisena. Jah, tööl olles on mul seelik seljas, ma olen meigitud, juuksed kenasti soengus, kuid ometi lõppeb minu naiselikkus sel hetkel, mil tööandja uksest sisenen.
Ma pole seda tundmust endale kunagi varem teadvustanud - alles nüüd, mil sattusin seda artiklit lugema olles samal ajal mehe töökohast organiseeritud väljasõidul ja lehitsesin pikema teekonna valutumaks läbimiseks ajakirja. Mehe töökaaslased, keda on nii mehed naised enamasti pooleks või siis mõned mehed pealekauba, tunduvad olevat kõik rahulolevad ja üksteist toetavad kolleegid. Igal naisel on võimalk end tunda naisena, igal mehel mehena, ilma, et nad seda ise tähele paneksid, samas kui situatsioon minule kui staažikale naiskolektiivlasele on huvitav ja mis parata isegi võõras. Kohutav, et ma pole nii mõelnud kordki varem oma kuueaastase tööaja jooksul. Kas naiskollektiiv ei muutu ühel hetkel kesksooliseks ja kas see kesksoost olemine ei õõnesta salaja sinu oskusi olla naine, olla elus, … armastada?
