MÜSTILINE ESIMENE KANT

Kui eile õhtul sai mäge väisatud ning otsustatud, et see üks roheline rada on ilmset minu jaoks parim, siis täna sai selgeks, et too rada on ikka liiga möga. Või olen ma ikka niivõrd algaja...

...ja siis selgu veel üks pöörvõrdeline asi, et see lift mida eile pidasin kõige mõnusamaks, osutus hoopis HIRMSAKS. Ja selle hirmul on suured silmad liftiga me siis täna, terve aeg ülespoole pürgisimegi.

Kukkumised vaheldusid kobade ja kogemata õigete liigutustega allatuleku suunas. Aga rohkem ikka püsti :) Sabake vahest kiitis ka mind - harva muidugi.

Igal juhul sai kella 9 hommikul kuni kella poole kaheni tõusude ja mõõnadega mäel rassitud ja siis oli minul väss käes. Otsustasin tiba puhata, sest parem jalg oli täiega krambitama hakand. Martin aga mässas edasi. Ainult pelgalt rukkileivaga sai mees pooleks tunniks rajalt maha võetud.

Väike puhkus tehtud ja mäele marss tagasi. Paus oli asja ette - parem jalg lubas sinise raja sõitu ja mis kõiga vahvam - ma sain esimese kandi peal ka juba paar ilusamat libisemist tehtud. Mina muidugi üliõnnelik. Aga sellist osavut nagu 3-aastased rootslaste hakatised pole mul ka kõige parema tahtmise juures kuskilt võtta. Need ju pannakse juba siis traksidega mäest alla kimama, kui neil kõrvatagused veel piimaed on :P (puhaskadedus kirjutas need viimased read)

Kell neli kõrgel mäekünkal otsustas Martin veel viimasena musta raja sõidu ka ära proovida. No mina ei julgenud sealt tipust allagi vaadata. Istusin ja libistasin end viisakat distantsi nõlva tipu suhtes hoides tiba ettepoole, et vaadata kuidas ilusasti tal see sõit edeneb. Ilus, ilus ja siis kadus mees järsaku taha .... juba terve minut..... appiii... oh ja siis vilksata korraks tema mütsiserv - jumal tänatud, elus.... Mägi oli nii järsk, et sõitjat jägida polnud võimalik, siuh ja siuh kiirelt vilksti ja kadunud ta oligi.... Libistasin end sellelt nõlvaharjalt tasakesi tagasi oma teada tuntud sinise raja peale ja seadsin end valmis tänase päeva viimaseks sõiduks. Ilusasti tuli välja ja raja viimase 100 meetri peal oli ka Sabake juba nähtaval - paistis rahulolev.

Kui eile tundus kella 16 paiku suletavate liftide korraldus hullult ülekohtusene (miks ometi, miks ei või õhtul tiba kauem - no nii kella 18 sõita), sis täna oli kel 16 minu jaoks ka väsimuse viimane piir. Kodus, meie mugavas mõnusas majakeses, kus on isegi kamin ja telekas ja wiffi, sai kibekiirelt tühikõhtonparimkokk stiilis kõhupoolist vaadatud ning kibekiirelt kõik ainult äärmiselt vajalikud liigutused tehtud - peaasi et saaks diivoni peale lösutama. Martin siin kõrval on veel üsna ärga, igasuguste ideedega mind vaest väsinut kiusata... (näiteks läheks pubisse jne.)

VEIDI ERINEV LUGU

Eila, kui ma oma neoontoonides suusakotiga keset Tallinna linna vehkisin, pidasid mõned möödaminejad mind p i s u t kohtlaseks - oli ju KEVAD öösel rõõmuhõigete saatel vastu võetud ning pisemgi lumelaik maa pealt pühitud. Aga las nad itsitavad...

Kihutasime autoga mööda linna ringi nagu eestlastele ikka kombeks, kui kuhugi pikemat minekut planeerivad. Kimamisele tuli lõpp Tallinnki terminalis täpselt auto nina vastu ahtrivisiiri.

Kuna laevas nii ehk nii midagi teha polnud, võtsime naljaviluks BINGO pileti, muuseas muiates, et kindlasti võidupilet;) Et mäng sujuks sai üks ja väikese viivitusega ka kohe teine BINGOjook võetud. Mäng algas ja oh seda imet, meil saigi esimene horisontaalne rida roosasid ristikesi täis. Piiksatasin BONGO ja sain 100 SEKi, mäng jätkus. Ega sellist juhust ju ikka saa olla, et sama pilet rohkem võite toob, aga.... mäng oli jõudnud sinnamaani, kus pidi täis saama 4 horisontaalrida ja numberiga 56 saigi meie pilet veel 150 SEKi võrra väärtuslikumaks. Mina muidugi juba täitsa rõõmus.... lohutusauhinnad kihutasid meist mööda, kuid siis ja siis hakati BINGOjoogi ostnute vahel kruiisi loosima ja kujutad sa pilti, number 97 - see säras nii fortuuna näppude vahel kui meie kokteiliklaasi kõrval. Rõõm missugune....

Rootsilauas sai palju söödud, kõike head ja paremat ja natuke veel. Peale seda sai veel sauna ka mindud. Mingi paar soomlast, ülevoolavas heas tujus nagu ikka, olid koos meiega mullikas. Millegipärast arvasivad nemad, et naised üldse ja seega ka mina olen on "kummitus";) Ma iseenesest olin silmavärvi küll hoolega rookinud, et see vees ja aurus laiali ei läheks, aga kummitus siis kummitus...

...ja siis väike disco ja siis magama ja siis üles ja jälle sööma, nagu see tavaliselt ikka käib, aga tavaliselt veidi erinev lugu juhtus siis kui kõik auto neli ratast olid juba 150 m laeva visiirist tolli suunas tiire teinud. Kõik autod, mis laevalt maale tulid, võeti politseireidi käigus väikesele puhumisringile. Hea tüng küll: vahetult peale laeva ja enne tolli... :P Meil küll probleeme polnud aga siit moraal: "Joo sõber joo, aga Rootsi tollis istu autos kõrvalistmel!"

LAULAB LINNUKE OKSAL JA LEHEDKI PUUL...

Lõo lõõrib, kägu kukub:

"Ära uinu, ära tuku!

Aeg on tõusta!
Kukku,kukku!"
Pääsukene, piiri-pääri,
lendab ümber räästa ääri...
Piiri-pääri, liiri-laari
kevade lööb pillerkaari!

SEADUSEGA PAHUKSIS

Eino, see oli küll ootamatu kui Laikma tn hr politseinik mulle ei tea kust ligi hüppas. Ma olin teisipäeva hommikusse alles ärkamas ja loomuliku usinusega jalagkäiatele sobimatus kohas üle tee kõndimas. Pidin lausa seletuskirja kirjutama ja tegu kahetsema. Hr politseinik oli täits lahe tüüp, mingit 600 kr rahatrahvi ta tegema ei hakanud. Soovisin talle kena päeva ja minu hommik sai edasi kulgeda. Muidugi sellel kulgemisel ei olnud unise kulgemisega enam mingit sarnasust. Ülejäänud päeva olin viks ja viisakas, ootasin kõik rohelised tuled ära ja teed ületasin ka ainult selleks ette nähtud kohtades. Eneseületus kahtlemata.

Muidugi oli arvata, et kui päev vasaku jalaga teed ületades algab, võib ka ülejäänud päev sellest iseenesetahtsi toimunud apsakast sõtuvusse jääda. Nii johtuski - pool tundi hiljem pidin pangakaarti piiratud ulatust silmini häbenema ning paar tundi hiljem Stockmani turvamehe seltsis nende ääretult tagasihoidliku sisustusega ametiruumi sisenema. Viimase sekelduse põhjustas Statoilist ostetud nätsupakk, mille küljes olev turvaklemm Stockmani turvaväravatele mingit segast signaali andis. Turvamees oli ise ka näost punane ja vabandas sada ja viis korda :)

Ja siis õnnestus mu õeraasukesel oma pangakaat ära kaotada. Sularahaautomaat oli väle unustustehõlma jäetud kaarti allaneelama. Ei jäänudki õel vaesekesel muud üle kui uue kaardi taotlus sisse anda. Olevat uued seadused vähemalt SEBis, et tagastatakse vaid see kaart, mis on pangakontori küljes olevatesse sularahaautomaatidesse unustatud.

Öeldakse, et kui miski asi algab vaevaliselt, siis see võib pärist normaalselt ja isegi paremini lõppeda, kui mõeldud on. Igal juhul tähistas tänane päev minu suurepärase kevadise puhkuse huvitavama poole algust, sest kuskil hr politseiniku ja stockmani turvamehega suhtlemise vahel õnnestu meil Martiniga laevapiletid hankida ning seeläbi Rootsis asuva suusakeskuse Säfseni poole planeeritud reisi üha reaalsemaks muuta.

Säfseni suusakeskus on küll kirjade järgi Munamäega sarnases suurusjärgus ehk siis künkakatekoorias olev, kuid loodetavasti algajatele nagu seda kahtlemata mina olen, täiesti paras väljakutse. Martinil toreteb muidugi uhiuus lumelaud koos ülimugavate saabastega kohvrite kõrval ja ootab, mil saavad teoks imetrikid kirkast lumesärast pimestavatel ulatuslikel lõpmatutel nõlvadel :P Vaene Sabake, kes kõiksugused kõhklused ja kahtlused selle ostu puhl pidi üle elama, aga loodetavasti on see hea inveteering, mis hooaja lõpuhindadega üsnagi taskukohaseks end vormis.

Mina - hoopis väiksema kategooria mees/naine sõlmin homme (oih... see tähendab täna...) väikse rendilepingu ja olen ka õnnelik, sest tegelikult pole lumelauasõbrad sugugi mõtetega kevades ning möllavad viimast võttes Skandinaavia nõlvadel, mistõttu vakantset lumelauda polnudki nii lihtne leida. ;)

Eks me näe, kuidas see seiklus kujuneb. Mina olen igal juhul põnevil...

Homme saab teoks, et laev läeb Piritalt mere....

FOORUM JA PANOPTIKON

Kell võiski olla see varajasem kuus, kui Hitshy mind oma suurte silmadega tekiservast vahtis. Pilk oli manitsev - nii varajase ärkamisega ei häirita ühtegi korralikku kassi... Aga oli ju neljapäev, mil plaanisin sõita Tartusse. Põhjala Foorumi raames oli mõte oma silmaringi puuetega lastega puudutavatel teemadel laiendada.

Sõit Tartu poole kulges kuni Põltsamaani uniselt. Sinnakanti jõudes soodustas ere päikesevalgus erksamat nii vaimset kui füüsilist olekut ja tahes tahtmata hakkasid igasugused töised ning mittetöised mõtted peas liikuma. Kui oleks mõõtnud, oleks hommikune pea on õhtust targem hüpotees igal juhul kinnitust saanud.

Maaülikool. Foorum. Lõuna

Maaülikooli aula oli igal juhul päris normaalne valik ligi 200 inimese kinnihoidmiseks. Ettekandjad püüdsid ka kõigest väest huvitavalt esineda ja enamusel see õnnestuski. Umbes kahe paiku rivistus kogu see kamp, mina kaasa arvatud, et kätte saada oma isiklik ports väga suurel hulgal jahukastet (algul tekkis isegi kartus, et maksakastet ...huh...) ja peedisalatit. Maaülikooli värk!?. Mul õnnestus peedisalatit siiski skippida.

Raskele kõhutundele vaatamata oli ka õhtupoolne foorumi osa täiesti ok. Et ma ära ei unustaks, siis oli foorumil ka Anne Tallinna Lastekodust ja ta palus Kaiet tervitada. Nisiis kui sa Kaie seda blogi loed, saad ühtlasi ka tervitused kätte , mis muidu võivad ununeda :P.

Neljapäeva õhtu. Hotell London ja Wilde pub. Tartu.

Hotell London oli see koht, kus meil oli planeeritud ööbimine ja ega miskit nuriseda selle kohta küll ole. Kaks klaasi veini ja lõunaga võrreldes lausa rikkalik õhtusöök olid juba ootamas.

Ehkki mingit erilist puhangut väljaminekuks ei olnud, otsustasime Inkuga siiski väikese jalutuskäigu ette võtta - maandusime traditsiooniliselt Wildes. Äärmine "tagasihoidlikkus" mis sellest pubist õhkus, viis mõtted PC jutule, et Tartu inimeste põhiline kultuuriline tegevus on Pirogovi kuju juures õlle libistamine ja ei miskit enamat. Tartu :P

Reede.

Et asi oleks hotellilikm, siis olime tellinud hommikuks äratuskõne. "Good Morning ja palun asetage toru hargile" olid kõik need ilusamad sõnad, mis telefonitorust kostsid. ...

Hommikupoolikul, foorumi igavamate ettekannete vahel, tegime väikese kõrvalepõike maailmakuulsasse anatoomiliste vahakujude kabinetti - PANOPTIKON

35 kr piletiga sai kaasa voldiku, mille vasakusse serva oli paksu kirjaga trükitud nõuanne: Kui teil hakkab halb, siis võtke palun istet!


Väljapanekut alustasid lihtsad asjad nagu mädane ussripikupõletik, joodiku magu areneva haavandiga, liigsest õllejoomisest põhjustatud südame laienmine, kõhutüüfusesse surnud mehe peensool, Lepra tuberosa ehk kõbruline pidalitõbi, märkusega, et umbes 15 milj. inimest on põdenud sedalaadi haigust.

Järgmises kabinetis oli näha loote areng. See oli küll jumala armas.

Ja siis, see komas kabinet - abort ja suguhaigused.

Eksponaadid nurganaise tehtud abortist ja söövitava vedeliku poolt tapetud lootest olid küll minu jaoks kõige võikamad, siiani tekitab vastikust. Võhh.... Mädase kärbumisega kubemepaise tõttu kõveraks muutunud suguti ei olnud poolki nii hull, ehkki ka üsna üsna jube....

Näitus lõppes eksponaadiga 161. See oli peegel kommentaariga: "Inimesed hindavad oma tervist kõige rohkem siis, kui nad on selle kaotanud.
...

Ega reede miskit konkureerivamat muljet pakkunudki. Silmapiiril loojuv päike Türisalu pangal ja mõnus kerge õhtuamps Kapten Flintis. Reedne päev oli lõppemas. Vaheaeg algamas.....

SELLE ASJAGA NÜÜD ÜHELPOOL

Tänasega sai läbi pikk IKT pädevuste koolitus. Ehkki kõik kolmapäevased õhtupoolikud selle nahka läksid, on mul hea meel, et selles osalesin. Poleks mul ju oma blogi ega midagi - niisama annab asju ju igate pidi kaugustesse lükata. Tänu entusiastlikule õpetaja Meerile sai nii mõnigi tore asi omandatud ja lootus jääb, et see natuke ka rakendust leiab.

LOBOTKAKÜLA LUMIKELLUKESED JA SUITSUSAUN

Vahest on huvitav kuidas vähemses olevad plusspunktid ülekaalukate miinuspunktide ees ühtäkki dominantseks muutuvad. Ja kuidas siis need dominantsed plusspunktid sinu nädalavahetuse pingutamata päris huvitavaks muudavad.
Meenikunna raba oli täiesti öös, kui mul tuli leppida olukorraga, mis sundis kogu mu tasakaalumeelt ja orienteerumisvõimet end kokku võtma ning kännujuurikate, oskte ja muu mullase, lumise ja mis iganes veerandkevadise olekuga metsaalutst mööda müttama.

Müttamine viis majakeseni ja majake omakorda rahuikult õllet libistavate meeste, naiste ning üliõpilasteni. Täitsa sõbralikud teised..., kiskusivad mind ka veel ühte imelikku mängu - "mees, vana, surnud aga iseenesest suur mees, kohe niimoodi suuremalt mõeldes...." muudkui küsi, nemad vastavad ja sina arvad, kes sa siis võiksid olla. Raskem oli muidgi nendel, kes näituseks jõuluvanad pidid iseenda teadmata olema...

Mängu taustaks hakkasid inimesed üks ja kakshaaval majakese ülemisel korrusel esimest ja teist külge põrandaga sobitama. Vaikses ja tiba valjemas hard rocki laadses norinas jäi muidu üsna toimekna tunduv seltskond üha enam ja enam unerüppe...

Hommikune raba on üldjoontes unine. Kohvi voodisse äratus asendus pätikohviga termostassi...

....

Aarded rabas ja raba kalda peal, laudtee, jõhvikad ja 13 sookolli ....

....kõnnin, kõnnin mööda lõputud teed.....

Teed mööda jala ja teed mööd autoga ja põrguhauast läbi ja süvahavvast mööda ja suitsusauna... kõik see 13 liikmeline rabarahvas mahtus pea korraga lavale ja kes ei mahtund oli parasjagu jääaugus... kui kauaks siia jään, siis palju kala saan, kui paju kala saan, siis söön, et pole vähe..... igal juhul jääauk pälvis oluliselt vähem populaarsust kui saunalava... ei tea küll miks? :P

Pühapäev.

Värska. Setud. Venemaa.

Saatse. Lobotka. Peipsi. Nina küla.
Palju muljeid mahub sellesse päeva. Külaelanike nutikust (soomekelgust ja teibat telekaantenn), 50 m kaupa venemaad, auk augukõval ja siis veel üks auk külavaheteed, äkiline must jää, mis ehmatuse ja vererõhutõusu põhjustasid ja kõik võimalikud eredad episoodid, mis nende märksõnade vahele mahuvad.

NAINE NAGU MA IKKA

Naine nagu ma ikka, tundsin eile paanilist vajadust UUTE asjade vastu, mis karderoobi mitmekesistaks. Ja kuna kaubandusvõrk aegajalt mõningaid riideid ka pärishinnaga võis siis natuke rohkem kui pärishinnaga aga mitte suursuguse kasumiga müüb, siis sattusidki minu vaatlusorbiiti kohe kaks ostmiskõlbulikku ja mulle meelejärgset asja. Üks neist sai kohe kaubaks, üks jäi tänast päevaselgust ootama. Tahaks aga ... Heatahtlik nõuandja soovitas tingimata mõlemad ostud teha. Aga need naiste "agad"....
Naistepäeva puhul sai ka üks pannkoogisöömine ette võetud. Et asi oleks pidulikum, rüüpasime jäätisekokteili kõrvale ning magus musine kaiss pärast seda :)

TONDI PANDE TUURITAB...

Tondi pande, kes eile Tartus tuuritas, astus ka täna publiku ette - Pirita sotsiaalkeskuses. Vastuvõtt oli soe ja kulisside taga lepiti juba kokku uus esinemise aeg. Kunstiõpetaja vilksad silmad panid muu müra sees tähele, et seal on ka väga head võimalused näituste ülespanemiseks. Tondi pande järgmine ülesastumine peaks aset leidma naitepäeva hommikul kell 9 Tondikooli ruumides. Eks siis tuleb vara ärgata ja häält lahti laulma hakata - ärksad naised nagu me ikka.


Vara üles hilja voodi periood on nüüdseks selgelt endst märku andnud ja kui täna korraks kalendrisse vaatasin, sain selgeks, et selline olukord vist jääbki nüüd kestma. Mis seal ikka - vitamiinid, kapsad kaalid...

TARTUKANDIMEESTEL SILMAD SIIANI SUURED...

Mis seal ikka muud loota, kui muhumustrites härrad ja paari alles jäänud munarakuka naiskodanikud sinu lauluoskust poola valgesse pluusi riietanud tädikeste omaga võrdlevad, kui TOP 5 pääsemine. Nojah, lauluhääle ja poola pluusi vahel ei paista ju tegelikult mingit seost olevat aga võta näpust.... Seksikad, noored õpetajad ei kõlba ju laulma selliste riietega sellises kohas sellist laulu nagu seda on Valkoneni ja Tungla loodud laul "Leib jahub". Tartukandimeestel silmad siiani suured: räpp, hip-hop - mis see veel on...

KODANIK ARVAB

"Kodanik arvab" on lugu sellest, kuidas mul tuli pühapäeval oma kodanikukohustust täita. See pole mingi pikk lugu, sest pikaks looks ei ole siin miskit ainest - valimised ju.... (ja kui mina valima sisenesin (19 paiku) oli valimisjaoskond valijatest juba tüdinenud). Niisiis, kiire isikutuvastus, punaste kaardinatega kabiin, nimekirjad inimestest, kes kõik ühtäkki minu käekäigu pärast muretsesid, kolm maagilist numbrit ja kast.

Ahjaa, ärgem unustagem, et Rohelised oli see partei, kes õpetajatele ametiautot lubasid - parim pakkumine, sel korral.... :) Kas tuleb peagi ohata: "Rohelised, mis seal parata1" või... ?:P

160 km/h LUHAMAA SUUNAS

Kõik see parem plaan on ikka see plaan, mis tekib ilma pikema planeerimiseta. Laupäeva hommik tõi kaasa kibekiire pakkimise, paar kiiremat ringi linna peal, mõned telefonikõned suusakuuridesse ja pikemat sorti kiirustamise Tallinn Tartu Luhamaa mnt. Tee Kütioru suunas võis ennustada ühtaegu nii märga porist küngastikku kui ka pikki lumiseid laskumisi...




Kui kell juba tublisti lõunat näitas, õnnestuski meil väikeste soodustustega, mõnele tiba pisemate, mõnele suuremate lumesaabastega lauad näppus esimese nõlva harjale vantsida. Inku, kes varem polnud lumelauaga mäge mööda alla veerenud sai oma esmased õppetunnid kätte ning asus esmimesena ja hoogsalt mäge vallutama. Esimese korra kohta asi õnnestus suurepäraselt.




Mina, kes ma vapralt ühe korra juba olin piimhappest küllastunud monoliitset kehahoiakut pidanud taluma (muide tekib sihuke oleks esmakordselt mäelkäimist) otsustasin proovida teist, palju kõrgemat mäetippu. Ja kuna Inku, kes ei teadnud veel, mida võiks ja peaks kartma, sai ka sellesse projekti haaratud.



Vaatamata sellele, et laskumised vaheldusid laudurite põhiasenditega, millele omane tagumikuühendus maaga, sai tubli mitu tundi asjalikult rassitud ja liftiga ülessõitminegi ära õpitud. Lift pole aga mingi lihtne asi....


Õhtu lõppes nagu tavaliselt: sauna, õlle ja magusa unega...