IGAS PÄEVAS MIDAGI HEAD

Pühade tõttu päeva jagu pikem nädalalõpp algas neljapäevase saunaskäiguga. Õige kah, pühadeks puhtaks. Olin viitsinud päeval ka kodu korda seada ja puhta voodipesu vahetada.

Reedel sai rattad veerema ja natuke Tallinnast eemale sõidetud. Kilplastemaal sai õige mitu elutõde selgemaks, munagolfi mängitud, peaga vorsti pikkust mõõdetud ja Koeru lähedal mõned allikadki üle vaadatud. Kuskil puhtavee nirede ja metsa vahel oli näha lihavõttejäneste jälgi ja nii mõnedki kuldmunad olid kuuseokste alla, kas siis meelega või kogemata, ära eksinud.

Muide, sealkandis oli täitsa talv, parasjagu lund, libe tee ja nii mõnedki külmakraadid näpuotsi ning nina näpistamas. Ja vahva oli. Kambaga kaanimise kruus ootab järgmist kambaga kaanimeise võimalust ning kambga kükitamise koht järgmist kampa kükitama :p

Laupäev saabus varase hommikupäikesega põsel ja hirmsa köhahooga. Ju siis Koeru külmapoisid said koeruse ära tehtud. Mingi telesaate vahendusel näidati titeootel emade väganormaalseid riideid ja mingi paar hetke veel hiljem johtusime Martiniga, muidugi täieti kindla plaaniga väikesele Anna-Bitale kingitus leida, kohta, nimega babycity. Oh sa jeerum, kui palju titestuffi. Sihuke peata olek hetkeks. Aga sellest hullumeelsest valikust leidsime lõpuks kaks toredat vidinat (vähemalt meie meelest), mis pidid sobima just 12 kuu vanustele ja naca üle selle. Valik langes diskomatile, mis väikesi tegijaid tatsama pidi meelitama ja mis pakendi kirjelduse järgi täitsa tore tundus.

Pidu oli vägev, meie roosa tutiga roosa kingitus (kohalolnud lapsevanemad küll tögasid hirmsasti roosat värvi) tundus ka sobivat. Vähemalt köitis see mõneks minutiks tillukese peategelase tähelepanu. Ehkki mind tutvustati ülejäänud kolme beebitüdruku vanematele kui lapsesõbralikku tädi, kohkusin ma iseeneses küll sellisest hulgast minikodanikest. Eks see ole argus, mis sedasorti otsustega kaasas käib ja kui emad hakkasid diskuteerima platsenta kaasapakkimisest ja selle võimalikest terviseedenduslikest aspektidest, siis tuleb tunnistada, tundsin ennast tsipa imelikult ja hetkeks oli hea meelgi, et meil veel pampu kaasas polnud :P

Siit ka laupäeva moraal - kui hommikukohvi kõrvale beebiootel emade moedemonstratsiooni vaatad, võib terve päev beebiteemaline tulla. Võibolla polegi moraal, on selektiivne nägemine ja kuulmine või kes teab mis :p

No ja täna, pühapäeval, sai mune värvitud. Et sibulakoorte ja kaselehtedega munad soovitust heledamad tulid, sai neid munavärvidega jumekamaks tehtud. Nüüd on ilusad. Üks jäi valgeks - Mikey ei tundnud asja vastu huvi ja nii jäigi :p Kas munad ka ära süüakse on iseasi?

FORK Voice Force'i raames

Kui sa seda nelikut, kes täna Rockcafes lavale astus, saja eegu eest kuuled ja näed, siis võid ennast küll õnneseeneks kuulutada ja hää tuju väga heast a capella muusikast saad veel pealekauba :) No tõesti, juba üleeelmisel aastal, mil neid esimest korda nägin/kuulsin, oli elamus äraütlemata hää ja tänane kontsert oli lausa super.

Tegemist on Soome parima a capella kollektiiviga FORK. Enda kohta kirjutavad nad nii: "As band so elegantly puts it: Fork does to a cappella what Jimi Hendrix did to guitar music and what Viagra does to a man!" :P

Igal juhul on mul kahju, et vaid üksikuid tuttavaid nägusid kontserdil märkasin. Kurb :( aga Fork lubas taas Eestisse tulla, nii et pange tähele ja täpid peale :)

Ja nagu Tehnikaülikooli Akadeemilise meeskoori koduka uudiste rubriigist lugeda võis, lisas üritusele kodumaist koloriiti ka Mare Väljataga kvintett. Noh oli küll kodumaine.

PALJU ÕNNE ARMAS BLOGI

Ei tea, kuidas see küll juhtus, et minu armas blogikene juba aastane.

Palju õnne mulle, talle, meile....

Esimene kribu sai 28.02.2007 tehtud ja nüüdseks on juba 75 kirjet, millest vaid 5 on jäänud nii öelda sahtlisse :P

Ise olen rahul:)

NAISTEPÄEVA MURDVARGAD

Läbi une tundus mulle, et keegi nagu sahkerdas välisukse kallal. Silmad pärani kinni ajasin poolsosinal Martinit üles, et viimane ka kuulataks, mis toimub. Midagi oli tigimata teoksil ja kuna Martin midagi vastu ei kobisenud, siis pidin silmad ise lahti sirutada ja üle tsekkama, mis värk on...

Ossaa..... naistepäev tuli uksest sisse, suur kimp kollaseid õisi käes... (Martin kadumist mingist hommikutunnist alates, ma polnud märganudki - vot selline hull uni)... Ja veel vein ning juust nii hea ja itaaliapärased hommikusaiad! Mina õnnelik:)

Õhtul sattusime mingi ime läbi Rockstarsi extrakuiva martinit käes hoides Brides in Bloomi kuulama. Tegelikult tegid nad asja päris armsasti ära ja lõpus kinkisid neidudele ja naistele lilligi (mina muidugi neiukene). Rockstars ise mulle ei meeldinud: klaasid läbipaistmatud, joogid soojad ja pelmeenihaisu puhangud läbi alumise korruse lavani välja. Huh....

Öötunnid saabusid - uks kinni, silm kinni, suu ka kinni ja kõik kolm S'i villase teki alla :p

MIKÄ MENEE YLÖS, TULEE MYÖS ALAS

Purjus eestlane mökki Koivula 22 verandal pälvis meie tähelepanu veel enne kui viimased meist olid pärast pikka sõitu neljarattalisest väljunud. Vist täpselt nii nagu soomlased Eestisse jõudes näevad?
Veel õhtul sai Himose läänenõlv üle tšekatud, hommikul kolme päeva pilet ostetud ja laud kohe ka alla pandud. Arst oli küll kaks päeva tagasi ettekirjutused teinud - püsida kodus, mitte koormata südant jne. ning antibiotsid kah otsa määranud, aga kuidas ma siis nüüd ikka laua suusakotti jätan!
Soomlaste huumor tõstukite ülesõidul oli inspireeriv - mikä menee ylös, tulee myös alas. Innustav! Igal juhul sai pea kõigist võimalikest nõlvadst üles mindud ja alla tuldud. Minul jäi üks allasõit mustast mäest, mida iseloomustas Martin kui Lolomäge ( kust algajana on kõhuli tore alla tulla) tegemata. Mis ma seda lund seal ikka tagakandi peal alla sõites hunnikutesse lükkan :P
Õppisin vähe laugematel nõlvadel kanti vahetama - hüpped jäävad järgmisse aastasse :)
Ka ujumissafari kummiülikondadega jääaugus jääb teiseks korraks :P