iseenesest, mitte sundusest, et pole ammu rätipoisi virtuaalkodu külastanud.Vahest ehk kolm ja pool märksõna alljärgneva jutu sissejuhatuseks - 1) jõuluõhtu Vana-Lõunas ja verivorstid, 2) ametlikult kodukana, 3) vannituba ja 1/2) pisike kadeduseuss, mis seotud lumelaua, mägede ja hooaja avamisega, kuid millel pikemalt ei peatukski.
Vannituba -suur unistus jõuludeaegsest romantilisest vannivõtmisest, kingitustest, mis pidid sisaldama vannisoolasid,-õlisid,-vahtusid jne stuffi, Mikey põrandaküte ja ufoliku olemisega duššisegisti olid taaskord "läks nagu alati" iseloomuga. Aga eks igal unistusel ole ju kaks palet ja see teine - uus ja lootusrikas, võiks ju kanda pealkiri "imederohke uusaastaöö". Iseensest kolm halogeeni vannitoa laes, kui kolm kirgast tähte sellest muinasjutust, on juba olemas :p
Ametlikult kodukanaks :) hakkasin ma 22.detsembrist alates. Uskumatult palju segaseid tundeid ja toimetamisi, mis selle heaoluga kaasnesid/kaasnevad, väsitavad enam kui ma arvata võisin. Esiteks juba selle konkreetse piiri panek, et nüüd tuleb vana hea töörutiin vahetada mingi muu praeguseks ettekujutamatu olekuga, tõi kaasa trotsi ja meelehärmi. Kõige raskem oli päev, mil uut inimest - asendajat - koolimaja ja tööga tuttavaks tegin. Loomulikult käivitus häiresüsteem ja kahtlused, et kas ta on ikka sobiv jne. Mulle tundus, et ma polnud piisavalt viisakas ja vastutulelik tema suhtes ja mis kõik veel. Aga nüüd, mil paar päeva oludega harjumist ja klassi kokkupakkimist, on andnud järelemõtlemisaega, olen veendunud, et asi toimub kõik õiges rütmis ja tingimustel. Eks tööväsimus karjus tegelikult ju selgelt näkku juba kevadel ja mis saabki hullem olla, kui teha tööd töö pärast. Ja asendaja tundub tegelikult tore inimene olevat - loodetavasti suudab meie feminiimne töökeskkond talle andestada pisivea, et ta on meesterahvas ning ta omaks võtta. Püüan igal juhul oma ebaviisakuse heastada ja teda edaspidi eelarvamustevabalt hea kolleegi ja partnerina võtta. Ja lõppude lõpuks tuleb koduperenaise rolliga leppida ning selle head küljed üles leida - mis pole muide minu jaoks sugugi kerge ülesanne. Imelik ja naljakas on 54 number ülikondade kõrvale osta 56 cm pikkusele pükse ja pluusikesi :)
Jõuluettevalmistustega sai alustatud juba varakult aga vaatamata sellele saabusid pühad ootamatult ja jõulutundeta. Tasapisi see muidugi tärkas, tänu Helenile ja Mariannele ning Vana-Lõuna tegelastele - esiteks verivorstide tegemine ja teiseks jõuluõhtu sauna ja kingitustega.
Traditsiooniks pürgiv verivorstide tegemine toimus Heleni eestvedamisel seekord tema uue kodu heleda põrandaga köögis, mis vorstitalgu lõppjärgus üha enam puna-valgekirjuks muutus. Vaatamata kehaliste-, meele- ja maitseiseärasustele sai kokku 50 vorsti veeretatud. No naca magedadamad kui üleeelmine aastakäik aga siiski omatehtud ja kui mitte maitseomadustelt hindele viis, siis neli pluss küll. Et aru saada kui tähtsaid elutõdesid puudutab üks verivorstitegemine, ei peagi - nagu sel aastal sai olude sunnil eksperimenteeritud - kolme veinipudelit ära tarvitama :p
Jõuluõhtu Vana-Lõunas oli rõõmus ja loomulikult kingitusterohke. Lonni, kes emale oli hommikul etteheitnud, et ta midagi ei tee, pidi õhtul tõdema, et emal oli päev toimetamist 100% täis - laud oli lookas ja ainuüksi 14 kingipakki oli tema poolt kuuse alla poetatud. Päkkapikk oli sinna muidugi terve hunniku pakke lisaks vedanud - majanduskriisist polnud siin juttugi. Vana-Lõuna-Triibikul oli oma paki ülesleidmisega raskusi - lõpuks valis ta lihtsalt kõige suurema ja kõige punasema paki :)
Kingituste lunastamiseks tuli sel aastal mõistagi palju pingutada, sest pakkide arv ületas kaugelt luuletuste arvu, mille õppimiseks aega väheks jäi. Teel vanalõunasse sai meil Martiniga suure rutuga Kalevi pagaritoodete reklaami põhjal igasuguse loovuseta lootusetu draama ühes vaatuses kokku pandud:näitlejad on tõsised ja traagilised,laval tegutsetakse vastavalt tekstile.
algus:
S1: Olen Linda, ... istun lindakivil...
Näitleja lahkub lavalt.
S2: Olen Kalev, .... istun lindakivil. .... Linda läks ära. ....
lõpp.
Perepaki kättesaamisek see sobis, sest kolmandat korda telkust taustaks tulnud nukitsamehe laulu laulda oli ka liig mis liig ning Martin oli eelmiste pakkide lunastamiseks sms'idena saadetud jõulutervitused ka ära kasutanud. Mina sain kingiks suure punase rahakoti, sillerdavad ringikesed kõrva, kaela ja sõrme. Martin sai sokid lumelauatamiseks ja arvutimängu ning perepakk sisaldas igasugu raamatuid, pesuvahendeid, tibatillukesi sokikesi ja kolme kera :)
No ja nii need pühad siis tulivadki. Hommikukohvi kõrvale küpsetatud piparkoogimõmmi ülbitses pisut ja kõrvetas mu keeleotsa ära. Jõullukräsupea ootab seltskondliku heakskiitu, Mikey kügeleb Martini peal ja Martinil on mingi teine naine - Sidney.
Kuusk see aga muudkui särab küünaldes!
