Nagu ikka saavad puhkusepäevadeks ikka soojad ja päikest täis päevakesed otsa. Ehkki puhkus kirjade järgi juba eelmine nädal algas, hakab see õige tunne alles nüüd tekkima. Imekombel pole eimingit hurraad - on lihtsalt lihtne olla.
Nii umbes nädal tagasi sai Lõuna Eesti tuur tehtud. Ehkki käik pisikest tööeesmärki kandis oli vahva ikkagi - kõik need põllud ja metsad ja jõed ja järved ning ürgorud olid end juba suve tulekuks ehtida jõudnud. Järveveed olid soojad ja ootasid hommikusi suplejaid. Väike kirsiõlu lisas kogu olemisele mõnusa meki ning esialgu planeeritud tagasisõit kujundas end hoopis hilisemale ajale ümber ja nii oligi õige.
Ja esimese puhkusenädala lõpetuseks sai legendaarset rabarokki oma silmaga väisamas käidud. Igasuguseid inimesi, karvaseid ja sulelisi, punkareid ja muidulisi - tõesti palju rahvast. Minu silmad ja kõrvad nägid küll vaid üht neljandikku sellest suurest rockipeost, aga see eest huvitavat 1/4dikku -Eesti sugestiivrocki lipulaevaks nimetatud Kosmikuid, üheks ning ainult ja ainult selleks korraks kokku tulnud MR Lawrence ja nii öelda täiskasvanute Rammsteini - Laibachi. Viimane pidavat olema ääretult tuntuks saanud tänu oma coveritele, kus sõnad on sätitud nii, et laulu mõte muutuks hoopis teistsuguseks(näiteks terve The Beatles'i „Let It Be“ album). Kuigi nende poolt pakutud sõnum jäi sel korral minu jaoks siiski tiba arusaamatuks, oli show muljetavaldav. Võibolla oli arusaamatuse põhjustajaks tilluke päikesepiste, mis oli oma heameele suurest rahvahulgast just minule pähe lajatanud ning seetõttu hakkas laibachi esinemise ajaks mul lihtsalt pilt eest kaduma. Igal juhul jäi tagasisõites autosalongi 25 plusskraadist ilmselgelt minu külmetustundest haaratud kehale liiga väheseks.
Vaatamata sellele. et minu esimene rabarocki kogemus 1/4 piirdus, tundub mulle, et teinegi kord võib juba kogenud (loe habemega) rabarokilkäijatega kampa võtta.
Ja nüüd on õige koht õigel ajal ununenud aitähhid kirja panna: esimene Priidule, kes mind vaesekest kuumast ja umbsest bussisõidust säästis ja teine pisikese musiga suur aitähh (
kahe hga :P) Sabakesele :)
ojektiga maha saanud. Nimelt igaüks, kes aga vähegi tahab, saab kaasa aidata virtuaalse rahvariidevöö loomisele. Laulu- ja tantsupidude vaimus võib huvipärast lätakate ettevõtmise üle kaeda ja oma ainulaadse vööjupikesega maha saada. Praeguseks hetkeks on vöö väidetavalt tiba üle 17 km pikk. Iga tegija saab oma jupikese kohta ka sertifikaadi välja trükkida:P http://www.zime.de/
Reede hilisõhtul hakkasid jaanipäevased tegemised selgelt rappa kiskuma. Niikaua kiskusid kuni ühel Suure-Jaani lähistel rabasaarel pidama said. Seal rabas - seal oli lausa kitsas - uskumatu, et selline üldrahvalik rappaminek. Ja kõik ootasid, ootasid kannatlikult, et mis ed
asi juhtub. Silmalaud läksid üha raskemaks ja nii mõnigi mees jäi pea raskelt sookailude vahel sügavasse unne - madal mehine norin -sookontsert? - ei veel.
Ja siis nii möödaminnes raadio 2 jaaniprogrammi kuulates Türilt läbi Põlvakanti jaanitulele. Külla neile, kel Põlvaga tegelt üsna vähe pistmist ja kelle külalised ka kõik mujalt jõuliselt Tallinnast pärit. Aga rahulikult ja kindlat grillides ning jalgpalli ja rahvastepalli mängides kõhutäiekesi allapoole raputades, tuli koht: "Sütti sütti lõke..." ja süttiski ja ilus oli ja kummaline ja vaikne ja isegi nagu päriselt kohe teineteisekõrvalolemise tunne oli ka.
... kes lambaks on sündind,
neti edevalt mahamängitud reklaamikampaaniaks pidada. Et asi usutavam ja rahvale lähedasem oleks, oli kohale kamandatud ka ligi 100 õnnelikku reklaamiohvrit ehk nii öelda lõpetajat. Aga mis seal imestada Priimägi ju reklaami ja imanoloogia osakonna juhataja :P
Ja esimese puhkusenädala lõpetuseks sai legendaarset rabarokki oma silmaga väisamas käidud. Igasuguseid inimesi, karvaseid ja sulelisi, punkareid ja muidulisi - tõesti palju rahvast. Minu silmad ja kõrvad nägid küll vaid üht neljandikku sellest suurest rockipeost, aga see eest huvitavat 1/4dikku -Eesti sugestiivrocki lipulaevaks nimetatud Kosmikuid, üheks ning ainult ja ainult selleks korraks kokku tulnud MR Lawrence ja nii öelda täiskasvanute Rammsteini - Laibachi. Viimane pidavat olema ääretult tuntuks saanud tänu oma coveritele, kus sõnad on sätitud nii, et laulu mõte muutuks hoopis teistsuguseks(näiteks terve The Beatles'i „Let It Be“ album). Kuigi nende poolt pakutud sõnum jäi sel korral minu jaoks siiski tiba arusaamatuks, oli show muljetavaldav. Võibolla oli arusaamatuse põhjustajaks tilluke päikesepiste, mis oli oma heameele suurest rahvahulgast just minule pähe lajatanud ning seetõttu hakkas laibachi esinemise ajaks mul lihtsalt pilt eest kaduma. Igal juhul jäi tagasisõites autosalongi 25 plusskraadist ilmselgelt minu külmetustundest haaratud kehale liiga väheseks.
