Nii umbes nädal tagasi sai Lõuna Eesti tuur tehtud. Ehkki käik pisikest tööeesmärki kandis oli vahva ikkagi - kõik need põllud ja metsad ja jõed ja järved ning ürgorud olid end juba suve tulekuks ehtida jõudnud. Järveveed olid soojad ja ootasid hommikusi suplejaid. Väike kirsiõlu lisas kogu olemisele mõnusa meki ning esialgu planeeritud tagasisõit kujundas end hoopis hilisemale ajale ümber ja nii oligi õige.
Ja esimese puhkusenädala lõpetuseks sai legendaarset rabarokki oma silmaga väisamas käidud. Igasuguseid inimesi, karvaseid ja sulelisi, punkareid ja muidulisi - tõesti palju rahvast. Minu silmad ja kõrvad nägid küll vaid üht neljandikku sellest suurest rockipeost, aga see eest huvitavat 1/4dikku -Eesti sugestiivrocki lipulaevaks nimetatud Kosmikuid, üheks ning ainult ja ainult selleks korraks kokku tulnud MR Lawrence ja nii öelda täiskasvanute Rammsteini - Laibachi. Viimane pidavat olema ääretult tuntuks saanud tänu oma coveritele, kus sõnad on sätitud nii, et laulu mõte muutuks hoopis teistsuguseks(näiteks terve The Beatles'i „Let It Be“ album). Kuigi nende poolt pakutud sõnum jäi sel korral minu jaoks siiski tiba arusaamatuks, oli show muljetavaldav. Võibolla oli arusaamatuse põhjustajaks tilluke päikesepiste, mis oli oma heameele suurest rahvahulgast just minule pähe lajatanud ning seetõttu hakkas laibachi esinemise ajaks mul lihtsalt pilt eest kaduma. Igal juhul jäi tagasisõites autosalongi 25 plusskraadist ilmselgelt minu külmetustundest haaratud kehale liiga väheseks.
Vaatamata sellele. et minu esimene rabarocki kogemus 1/4 piirdus, tundub mulle, et teinegi kord võib juba kogenud (loe habemega) rabarokilkäijatega kampa võtta.
Ja nüüd on õige koht õigel ajal ununenud aitähhid kirja panna: esimene Priidule, kes mind vaesekest kuumast ja umbsest bussisõidust säästis ja teine pisikese musiga suur aitähh (kahe hga :P) Sabakesele :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar