Reede hilisõhtul hakkasid jaanipäevased tegemised selgelt rappa kiskuma. Niikaua kiskusid kuni ühel Suure-Jaani lähistel rabasaarel pidama said. Seal rabas - seal oli lausa kitsas - uskumatu, et selline üldrahvalik rappaminek. Ja kõik ootasid, ootasid kannatlikult, et mis ed
asi juhtub. Silmalaud läksid üha raskemaks ja nii mõnigi mees jäi pea raskelt sookailude vahel sügavasse unne - madal mehine norin -sookontsert? - ei veel.Kell sai kolm. Mahedalt ja üldsegi mitte pealetükkivalt kostis helisid. Just nagu omaette, mitte kedagi segades. Rütm. Viis. Sõna. Mõte. Uni. Hommikuvalgus. Ärkamine. Kõik koos. Omaette. Kaisus. Hommik. Lõuna.
Kell kaksteist päeval oli paras aeg rabaloiku sulistama minna ja ümbrust uurida. Lahedam oli - ses mõttes, et suurem jagu rahvast oli öösel minema sõitnud, vaid üksikud telgid pleekisid päikese käes ning mõned lambad olid jäänud lammasteks ning ajasid omi asju.
Ja siis nii möödaminnes raadio 2 jaaniprogrammi kuulates Türilt läbi Põlvakanti jaanitulele. Külla neile, kel Põlvaga tegelt üsna vähe pistmist ja kelle külalised ka kõik mujalt jõuliselt Tallinnast pärit. Aga rahulikult ja kindlat grillides ning jalgpalli ja rahvastepalli mängides kõhutäiekesi allapoole raputades, tuli koht: "Sütti sütti lõke..." ja süttiski ja ilus oli ja kummaline ja vaikne ja isegi nagu päriselt kohe teineteisekõrvalolemise tunne oli ka.
Ja siis kui päike taas kõrgemal ehkki hallide raskete pilvedega taevalaotust jagades paistma hakkas sai kurss võetud Pärnu poole. Otepää kandis tuli jube padukas maha(survepesu :P). Vihm katusele kompsimas jõudsime Tõrva kanti - meeletult ilus teekond ja miksi kena kahekordne palkmaja rõduga jõe ääres kiskus lausa punast risti maanteekaardile kiskuma (et ehk kunagi hiljem vaatab üle, mis koht see selline on).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar