Natuke naljakas oli jalutada õhtuhämaruses käealt kinni kuhugi restorani, kus lausa laud kinni pandud - kuidagi vanamoodne - oli ju laupäevaõhtu ja Hella Hunti või Texsasesse minnes oleks veel kindlasti lauakese saanud.
Teenindaja oli kenake ja sõbraliku suhtumisega neiu, just täpselt nii nagu restorani kodulehelt sai loetud ning kinnipandud laud osutus olema jõulumeeleolust kantud maitseka jõulukaunistusega akna ääres - suurepärane võimalus õhtus tuiavate talveriietesse mässitud inimeste jälgimiseks.Õunamatini ja elegantne itaaliapäritoluga suupiste enne veel kui eelroog pidi saabuma, aitasid vabaneda peenutsemise pingest ning kohaneda restoranimiljööga. Naljakas, et sellistes situatsioonides muutud ikkagi kuidagi teistsuguseks - jutustades püüad enam kujundlikumaid sõnu ja kaunemaid lauseid kasutada ning ilusamad mõtted tulevad pähe... täiesti tavaline valgest kangast salvrätik muutub poole elegantsemaks... Võibolla on see ainult minuga niimoodi...
Hõrk tallekarree, inglisepärane jõulupuding... calvados ja kohvi, mis lisasid õhtule erksust ning väike jalutuskäik kaunis vanalinnas sobisid ideaalselt.
Kesköö saabus teineteise (ja kiilupoisi Mikey) embuses - õhtu nagu vanas heas armastusfilmis....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar