2. jaanuar, mil Sabake Norra suunas sääred tegi, pidi samahästi ka minu puhkuse algust tähendama: rahulik olemine, raamatud, internett, pisikesed ümberkorraldused pisikeste asjadega jne. Tegelikult aga asi nii sugugi ei läinud.
Esiteks olime palganud juurde ka teise remondimehe, mis tegi koduse olemise veelgi keerulisemaks, sest pinda on ju vähe ja kahel rindel tegutsemine tähendas peaaegu kogu korteri hõivatust. Sinna lisandus pidev pisiotsuste langetamine, kuidas mida teha ja mis materjalidega, ehituspoed jne. Igal juhul vältisin päeval kodus olemist, sest ei tahtnud olukorda oma kohalolekuga pingeliseks muuta: mul ju vaja wc kasutada, ühest toast teise käia jne.
Teiseks oli vaja lõpetada mõned tööasjad, käia paar korda koolimajas, IÕK-d ja ekool. Seda igatsust, et tegeleks õpilastega, õnneks pole enam. Kohviringist pisut puudust tunneb, aga nii öelda tugigrupp ümberringi (lapsepuhkusel olijad ja uuesti minejad) on iseenesest teada andnud, et olen teretulnud nendega ühiseid teemasid jagama. Vahepeal jõudsin ennast ka perekooli loengutesse regada. Peab ütlema, et üsna abiks on need olnud. Naca jube oli näha enda kõrval korraga veel 15 kõhuga naist ja mõelda, et ei tea, kas me kõik pretendeerime samal ajal peretubadele ;)Muidugi olid paljud naised seal koos oma mehadega, mitte nagu mina - pigem vallasema hetkel :p
No ja reedel sai siis alguse tõeline spurt minu majapidamises. Tahtsin Martini tulekuks, et edusammud remondis oleksid ikka märgata. No ja kõige lihtsam siis, millega saab effekti suurendada on ikka ümbruse koristamine ehitusprahist. Asi läks nii kaugele, et palusin vannitoategijalpoisil laupäeval laminaadi (tänu Merce mehele, kes selle mulle niisama kohale toimetas) maha panna. Poiss oli nõus, mis tähendas parajal hulgal tööd juba reede hilisõhtuks ning sama ägedat tegutsemiseks laupäevaks ja eriti ööks vastu pühapäeva. Asi õnnestus. Toa ilme muutus, mööbel sai ümber korraldatud, kell pool seitse pühapäeva hommikul pesin kogu elamise puhtaks ning Martini kojutulekuks oli plats puhas ning effekt saavutatud. (Mariti sünnale ma kajuks seetõttu küll ei jõudnud, aga ma loodan, et ta andestab mulle.)
Pesin näo puhtaks, kammisin üle kolme päeva esimest korda juukseid, värvisin silmakesed ka selgemaks - et öist kurnatust pisut varjata - ja sõitsin meha järele. Minu üllatuseks, tuli bussist maha näost valge tüüp. Näoilme ei reetnud küll mingit ärevuse poega, et mind üle pika aja jälle näha saab :( ja ei miskit pisikestki tervitusmusi. Lihtsalt nahistati oma suusakotid auto peale, veeti rahvas kodudesse laiali, käidi poes süüa ostmas ja oligi kõik. No aga väike lootus, et kui mina miskit ärevust ei tekita ehk siis muuutus majapidamises kutsub esile miski emotsiooni... Selles suhtes isegi mingi muutus toimus... Hea seegi ;) ... Natukese aja möödudes umbes siis kui juhtmestik taas TV ja kodukino vahele paika pandud ja unepoiss meid mõlemaid kimbutama jõudis (öö ju mõlemal praktiliselt magamata), oli tunda, et igatsus siiski meha sees olemas oli, sest tugevahaardelisse kambakaissu haarati meid kõiki kolme... ;) Eks need mehed olegi sihukesed kinnisemad ja seest siiru viirulisemad mõistatused :)
Enese ja otikese kiituseks tuleb tunnistada, et Sabakese eemalolek tähendas vaatamata kõigele siiski pinget, millega me ülihästi toime saime. Teadmine, et isa ei pruugi tähtsaks elusündmuseks kohale jõuda, polnud midagi nii tühine, kui esialgu olin uskunud. Puhas eneseusaldamine ja sisetunne mingil kõrgemal tasandil :)
Esiteks olime palganud juurde ka teise remondimehe, mis tegi koduse olemise veelgi keerulisemaks, sest pinda on ju vähe ja kahel rindel tegutsemine tähendas peaaegu kogu korteri hõivatust. Sinna lisandus pidev pisiotsuste langetamine, kuidas mida teha ja mis materjalidega, ehituspoed jne. Igal juhul vältisin päeval kodus olemist, sest ei tahtnud olukorda oma kohalolekuga pingeliseks muuta: mul ju vaja wc kasutada, ühest toast teise käia jne.
Teiseks oli vaja lõpetada mõned tööasjad, käia paar korda koolimajas, IÕK-d ja ekool. Seda igatsust, et tegeleks õpilastega, õnneks pole enam. Kohviringist pisut puudust tunneb, aga nii öelda tugigrupp ümberringi (lapsepuhkusel olijad ja uuesti minejad) on iseenesest teada andnud, et olen teretulnud nendega ühiseid teemasid jagama. Vahepeal jõudsin ennast ka perekooli loengutesse regada. Peab ütlema, et üsna abiks on need olnud. Naca jube oli näha enda kõrval korraga veel 15 kõhuga naist ja mõelda, et ei tea, kas me kõik pretendeerime samal ajal peretubadele ;)Muidugi olid paljud naised seal koos oma mehadega, mitte nagu mina - pigem vallasema hetkel :p
No ja reedel sai siis alguse tõeline spurt minu majapidamises. Tahtsin Martini tulekuks, et edusammud remondis oleksid ikka märgata. No ja kõige lihtsam siis, millega saab effekti suurendada on ikka ümbruse koristamine ehitusprahist. Asi läks nii kaugele, et palusin vannitoategijalpoisil laupäeval laminaadi (tänu Merce mehele, kes selle mulle niisama kohale toimetas) maha panna. Poiss oli nõus, mis tähendas parajal hulgal tööd juba reede hilisõhtuks ning sama ägedat tegutsemiseks laupäevaks ja eriti ööks vastu pühapäeva. Asi õnnestus. Toa ilme muutus, mööbel sai ümber korraldatud, kell pool seitse pühapäeva hommikul pesin kogu elamise puhtaks ning Martini kojutulekuks oli plats puhas ning effekt saavutatud. (Mariti sünnale ma kajuks seetõttu küll ei jõudnud, aga ma loodan, et ta andestab mulle.)
Pesin näo puhtaks, kammisin üle kolme päeva esimest korda juukseid, värvisin silmakesed ka selgemaks - et öist kurnatust pisut varjata - ja sõitsin meha järele. Minu üllatuseks, tuli bussist maha näost valge tüüp. Näoilme ei reetnud küll mingit ärevuse poega, et mind üle pika aja jälle näha saab :( ja ei miskit pisikestki tervitusmusi. Lihtsalt nahistati oma suusakotid auto peale, veeti rahvas kodudesse laiali, käidi poes süüa ostmas ja oligi kõik. No aga väike lootus, et kui mina miskit ärevust ei tekita ehk siis muuutus majapidamises kutsub esile miski emotsiooni... Selles suhtes isegi mingi muutus toimus... Hea seegi ;) ... Natukese aja möödudes umbes siis kui juhtmestik taas TV ja kodukino vahele paika pandud ja unepoiss meid mõlemaid kimbutama jõudis (öö ju mõlemal praktiliselt magamata), oli tunda, et igatsus siiski meha sees olemas oli, sest tugevahaardelisse kambakaissu haarati meid kõiki kolme... ;) Eks need mehed olegi sihukesed kinnisemad ja seest siiru viirulisemad mõistatused :)
Enese ja otikese kiituseks tuleb tunnistada, et Sabakese eemalolek tähendas vaatamata kõigele siiski pinget, millega me ülihästi toime saime. Teadmine, et isa ei pruugi tähtsaks elusündmuseks kohale jõuda, polnud midagi nii tühine, kui esialgu olin uskunud. Puhas eneseusaldamine ja sisetunne mingil kõrgemal tasandil :)
1 kommentaar:
No loomulikult andestan. :) Pidime ju selle niikuinii järgi tegema. Kuigi kuigi... Meie kui naisterahvad lasime loomulikult fantaasial lennata ja arvasime ikka miskit muud. :D Kuigi soovisin, et seda siiski ei juhtuks. Noh teada küll miks eksole. :)
Postita kommentaar