PUHKUS VÕI MIS?

2. jaanuar, mil Sabake Norra suunas sääred tegi, pidi samahästi ka minu puhkuse algust tähendama: rahulik olemine, raamatud, internett, pisikesed ümberkorraldused pisikeste asjadega jne. Tegelikult aga asi nii sugugi ei läinud.

Esiteks olime palganud juurde ka teise remondimehe, mis tegi koduse olemise veelgi keerulisemaks, sest pinda on ju vähe ja kahel rindel tegutsemine tähendas peaaegu kogu korteri hõivatust. Sinna lisandus pidev pisiotsuste langetamine, kuidas mida teha ja mis materjalidega, ehituspoed jne. Igal juhul vältisin päeval kodus olemist, sest ei tahtnud olukorda oma kohalolekuga pingeliseks muuta: mul ju vaja wc kasutada, ühest toast teise käia jne.

Teiseks oli vaja lõpetada mõned tööasjad, käia paar korda koolimajas, IÕK-d ja ekool. Seda igatsust, et tegeleks õpilastega, õnneks pole enam. Kohviringist pisut puudust tunneb, aga nii öelda tugigrupp ümberringi (lapsepuhkusel olijad ja uuesti minejad) on iseenesest teada andnud, et olen teretulnud nendega ühiseid teemasid jagama. Vahepeal jõudsin ennast ka perekooli loengutesse regada. Peab ütlema, et üsna abiks on need olnud. Naca jube oli näha enda kõrval korraga veel 15 kõhuga naist ja mõelda, et ei tea, kas me kõik pretendeerime samal ajal peretubadele ;)Muidugi olid paljud naised seal koos oma mehadega, mitte nagu mina - pigem vallasema hetkel :p

No ja reedel sai siis alguse tõeline spurt minu majapidamises. Tahtsin Martini tulekuks, et edusammud remondis oleksid ikka märgata. No ja kõige lihtsam siis, millega saab effekti suurendada on ikka ümbruse koristamine ehitusprahist. Asi läks nii kaugele, et palusin vannitoategijalpoisil laupäeval laminaadi (tänu Merce mehele, kes selle mulle niisama kohale toimetas) maha panna. Poiss oli nõus, mis tähendas parajal hulgal tööd juba reede hilisõhtuks ning sama ägedat tegutsemiseks laupäevaks ja eriti ööks vastu pühapäeva. Asi õnnestus. Toa ilme muutus, mööbel sai ümber korraldatud, kell pool seitse pühapäeva hommikul pesin kogu elamise puhtaks ning Martini kojutulekuks oli plats puhas ning effekt saavutatud. (Mariti sünnale ma kajuks seetõttu küll ei jõudnud, aga ma loodan, et ta andestab mulle.)

Pesin näo puhtaks, kammisin üle kolme päeva esimest korda juukseid, värvisin silmakesed ka selgemaks - et öist kurnatust pisut varjata - ja sõitsin meha järele. Minu üllatuseks, tuli bussist maha näost valge tüüp. Näoilme ei reetnud küll mingit ärevuse poega, et mind üle pika aja jälle näha saab :( ja ei miskit pisikestki tervitusmusi. Lihtsalt nahistati oma suusakotid auto peale, veeti rahvas kodudesse laiali, käidi poes süüa ostmas ja oligi kõik. No aga väike lootus, et kui mina miskit ärevust ei tekita ehk siis muuutus majapidamises kutsub esile miski emotsiooni... Selles suhtes isegi mingi muutus toimus... Hea seegi ;) ... Natukese aja möödudes umbes siis kui juhtmestik taas TV ja kodukino vahele paika pandud ja unepoiss meid mõlemaid kimbutama jõudis (öö ju mõlemal praktiliselt magamata), oli tunda, et igatsus siiski meha sees olemas oli, sest tugevahaardelisse kambakaissu haarati meid kõiki kolme... ;) Eks need mehed olegi sihukesed kinnisemad ja seest siiru viirulisemad mõistatused :)

Enese ja otikese kiituseks tuleb tunnistada, et Sabakese eemalolek tähendas vaatamata kõigele siiski pinget, millega me ülihästi toime saime. Teadmine, et isa ei pruugi tähtsaks elusündmuseks kohale jõuda, polnud midagi nii tühine, kui esialgu olin uskunud. Puhas eneseusaldamine ja sisetunne mingil kõrgemal tasandil :)

ARMAS HETK

Kaks pisikest kätt
peagi püüdmas on päikest
ja algamas teed
kaks jalga nii väikest.

11131 ja pool PÄEVA OLEMAS OLDUD

Rakett, mis kuskil linnahalli kõrval suht efektselt räämas platsilt kõva lennuga vastu kõrget korstnat lendas, väike vereproov ja klaasikillumäng Vana -Lõunas ning tagurpidi selga aetud kampsun peaks küll piisava arvu äpardusi kokku andma, et uus aasta põnev tuleks.

Loomulikult kõik poisid ;) alles magavad end uusaastaööst välja ja ainukesena mina, kes ma tegelikult kõige hiljem magama läksin, nautlen juustuvõileiba ja aknast paistvat päikest. Ehk jõuab veel jalutamagi kui mõned tüübid oma pahad peast välja magavad.

Ei tea, kas mu õeke on elus? Jäi teine eile peale hoogaid Sangritasid ja Tequila shotte natuke suuremasse põrandaküttega kohakesse täpikest otsima. Teises,üle Pärnu mnt pisut pisemas põrandaküttega punkrikeses, kostus poole kolme paiku öösel tugevat norinat - ja see polnud mitte meie väike Mikey... Nagu arvata võib tuli uus aasta seekord üsna suure mürinaga :)

Sirvides netis erinevaid 2009 aasta VÄHKIDE horoskoope, leidub nii mõndagi:

MATERIAALSES plaanis on aasta teemaks number üks ühis- ja kinnisvara. PIKAAJALISED MÕISTLIKUD INVESTEERINGUD sobivad pea tervesse aastasse. PARTNERLUS igas mõttes jääb Vähi teemaks lähemad 14 aastat. ARUSAAMINE teisest - soodustatud on sel aastal igasugune kokkupuutumine ebatavalisega. PIKEMAAJALINE PERIOOD soosib psühholoogilist muutumist, ÜMBERSÜNDI, ümbruskonna muutust. Aasta kõige tähtsamad päevad on 22. juuli ja 31. detsember.
Biorütmid hetkel küll mingit ülisoodsat seisu ei näita, aga vähemalt on tõusu oodata;)















____ ____ ____ ____

Aga see, kes Teil on üle õla, on Teie kaaslane...? :)
____ ____ ____ ____

HETK RAHULIKKU JÕULUAEGA

Lõpuks ometi on puhkemoment ja tahe kirjutada tuleb iseenesest, mitte sundusest, et pole ammu rätipoisi virtuaalkodu külastanud.

Vahest ehk kolm ja pool märksõna alljärgneva jutu sissejuhatuseks - 1) jõuluõhtu Vana-Lõunas ja verivorstid, 2) ametlikult kodukana, 3) vannituba ja 1/2) pisike kadeduseuss, mis seotud lumelaua, mägede ja hooaja avamisega, kuid millel pikemalt ei peatukski.

Vannituba -suur unistus jõuludeaegsest romantilisest vannivõtmisest, kingitustest, mis pidid sisaldama vannisoolasid,-õlisid,-vahtusid jne stuffi, Mikey põrandaküte ja ufoliku olemisega duššisegisti olid taaskord "läks nagu alati" iseloomuga. Aga eks igal unistusel ole ju kaks palet ja see teine - uus ja lootusrikas, võiks ju kanda pealkiri "imederohke uusaastaöö". Iseensest kolm halogeeni vannitoa laes, kui kolm kirgast tähte sellest muinasjutust, on juba olemas :p

Ametlikult kodukanaks :) hakkasin ma 22.detsembrist alates. Uskumatult palju segaseid tundeid ja toimetamisi, mis selle heaoluga kaasnesid/kaasnevad, väsitavad enam kui ma arvata võisin. Esiteks juba selle konkreetse piiri panek, et nüüd tuleb vana hea töörutiin vahetada mingi muu praeguseks ettekujutamatu olekuga, tõi kaasa trotsi ja meelehärmi. Kõige raskem oli päev, mil uut inimest - asendajat - koolimaja ja tööga tuttavaks tegin. Loomulikult käivitus häiresüsteem ja kahtlused, et kas ta on ikka sobiv jne. Mulle tundus, et ma polnud piisavalt viisakas ja vastutulelik tema suhtes ja mis kõik veel. Aga nüüd, mil paar päeva oludega harjumist ja klassi kokkupakkimist, on andnud järelemõtlemisaega, olen veendunud, et asi toimub kõik õiges rütmis ja tingimustel. Eks tööväsimus karjus tegelikult ju selgelt näkku juba kevadel ja mis saabki hullem olla, kui teha tööd töö pärast. Ja asendaja tundub tegelikult tore inimene olevat - loodetavasti suudab meie feminiimne töökeskkond talle andestada pisivea, et ta on meesterahvas ning ta omaks võtta. Püüan igal juhul oma ebaviisakuse heastada ja teda edaspidi eelarvamustevabalt hea kolleegi ja partnerina võtta. Ja lõppude lõpuks tuleb koduperenaise rolliga leppida ning selle head küljed üles leida - mis pole muide minu jaoks sugugi kerge ülesanne. Imelik ja naljakas on 54 number ülikondade kõrvale osta 56 cm pikkusele pükse ja pluusikesi :)

Jõuluettevalmistustega sai alustatud juba varakult aga vaatamata sellele saabusid pühad ootamatult ja jõulutundeta. Tasapisi see muidugi tärkas, tänu Helenile ja Mariannele ning Vana-Lõuna tegelastele - esiteks verivorstide tegemine ja teiseks jõuluõhtu sauna ja kingitustega.

Traditsiooniks pürgiv verivorstide tegemine toimus Heleni eestvedamisel seekord tema uue kodu heleda põrandaga köögis, mis vorstitalgu lõppjärgus üha enam puna-valgekirjuks muutus. Vaatamata kehaliste-, meele- ja maitseiseärasustele sai kokku 50 vorsti veeretatud. No naca magedadamad kui üleeelmine aastakäik aga siiski omatehtud ja kui mitte maitseomadustelt hindele viis, siis neli pluss küll. Et aru saada kui tähtsaid elutõdesid puudutab üks verivorstitegemine, ei peagi - nagu sel aastal sai olude sunnil eksperimenteeritud - kolme veinipudelit ära tarvitama :p

Jõuluõhtu Vana-Lõunas oli rõõmus ja loomulikult kingitusterohke. Lonni, kes emale oli hommikul etteheitnud, et ta midagi ei tee, pidi õhtul tõdema, et emal oli päev toimetamist 100% täis - laud oli lookas ja ainuüksi 14 kingipakki oli tema poolt kuuse alla poetatud. Päkkapikk oli sinna muidugi terve hunniku pakke lisaks vedanud - majanduskriisist polnud siin juttugi. Vana-Lõuna-Triibikul oli oma paki ülesleidmisega raskusi - lõpuks valis ta lihtsalt kõige suurema ja kõige punasema paki :)

Kingituste lunastamiseks tuli sel aastal mõistagi palju pingutada, sest pakkide arv ületas kaugelt luuletuste arvu, mille õppimiseks aega väheks jäi. Teel vanalõunasse sai meil Martiniga suure rutuga Kalevi pagaritoodete reklaami põhjal igasuguse loovuseta lootusetu draama ühes vaatuses kokku pandud:

näitlejad on tõsised ja traagilised,laval tegutsetakse vastavalt tekstile.

algus:

S1: Olen Linda, ... istun lindakivil...

Näitleja lahkub lavalt.

S2: Olen Kalev, .... istun lindakivil. .... Linda läks ära. ....

lõpp.

Perepaki kättesaamisek see sobis, sest kolmandat korda telkust taustaks tulnud nukitsamehe laulu laulda oli ka liig mis liig ning Martin oli eelmiste pakkide lunastamiseks sms'idena saadetud jõulutervitused ka ära kasutanud. Mina sain kingiks suure punase rahakoti, sillerdavad ringikesed kõrva, kaela ja sõrme. Martin sai sokid lumelauatamiseks ja arvutimängu ning perepakk sisaldas igasugu raamatuid, pesuvahendeid, tibatillukesi sokikesi ja kolme kera :)

No ja nii need pühad siis tulivadki. Hommikukohvi kõrvale küpsetatud piparkoogimõmmi ülbitses pisut ja kõrvetas mu keeleotsa ära. Jõullukräsupea ootab seltskondliku heakskiitu, Mikey kügeleb Martini peal ja Martinil on mingi teine naine - Sidney.

Kuusk see aga muudkui särab küünaldes!

PLÄTS ja POTS

Päris tore on sõprade seltsis savi pätsida. Algul elevus, siis süvenemine ja siis enne lõppu tahaks veel miskit jõuda.... vahva:) Allar tegi protsessist pilti ka.

Fotode vaatamine tekitas minus küll süümeka, et vahetult enne seda meesaia järele haarasin, aga mis seal ikka - tuleb tõele näkku vaadata - 85 kg on ikka päris kena ports :p

Kui kõik laabub, pistab valmis pätsitud taiesed kolmapäeval glasuuriga ahju - neljapäeval saab siis uudistada, mis tegelikult välja tuli. Ühe suure kannuga on peavalu ka, sest sang tahtis kohe väga kõrgustesse pürgida ja tekitas sellise paraja sentimeetri suuruse prao liitekoha juurde. Mätsisin seda reedel pisut värske saviga, aga kas parandus ka õigustab ennast on tõeline proovikivi. Igal juhul on kann igati väärt seda sanga ja pühade puhul võiks ju õnn olla tegija poolel.

ESIMENE VÄSIMUSESATS

Jap, just nii, esimene suurem väsimusesats paistis selle nädala lõpuks välja. Teisipäeval tundsin, et pingutan liiast, reede õhtuks aga olid suunurgad juba teisipidi ja loomulikult sai Sabake terve hunniku minu meelepahast kohe enda kraesse. Tagantjärgi on jube piinlik :( Laupäev turritas õhtuni aga nüüd on juba parem.



Reedel lipsasime rahvusooperist läbi. Webmedia oli Martinile kena kutse saatnud ja miks siis sellele mitte vastata. "Rigoletto" vaene vana narr, oli lugu, mis esimeses vaatuses põnevust tekitas, sest "supertiitreid" sai nii põgusalt nähtud ja tõlgendus nähtule põhines intuitsioonil. Teine vaatus, mil kõik kirjad juba selgelt paistsid, jättis oluliselt vähem ruumi ettekujutlusele. Vaheaeg sisustati trühvlite, konjaki ja kanavarrastega. Etenduse lõpus jagati kingitusi ka - must teatrimask ja karp trühvleid - väga stiilne. Kahju, et trühvlid kohe otsa saavad :)



Veel kaks nädalat tööl - loodetavasti ei too see enam kaasa turritamist, sest toredad asjad on teoksil. Vannituba edeneb. Plaadid on ostetud ja ja kui remondimees sõna peab siis algab mu armas puhkusekene suure sooja vanniga :)


Põrandaplaadid valisime Mikey kasuka järgi - sai ju jõuluvanalt spetsiaalseslt temale tellitud soe küljealune :)