Boeing 737-800 (Martin arvab, et seda ei peaks siiski „pinaliks“ nimetama) pardal veetsime me terve hommiku. Ookean oli pilvedega kaetud, pilveribade vahelt paistis vaid vilksamisi vee virvendus või lapike maad. Metsikult igav oli: Martin luges raamatut, mina vahtisin pardapoisse (suht kiirelt tüdinesin), mingi aeg anti süüa – magustoiduks oli „delikatessšokolaadi kaka“:p Puhas lennuaeg oli 5 tundi, - maandumine Eesti aja järgi 15, kohaliku aja järgi 12 kopikatega.
Lennujaam on väike ja kodune.
Võtmed kohe kätte (rentige auto alati enne lendu :p) - Renault Clio numbrimärgiga 46 CA 57. Auto on nagu kõik siinsed autod pisike ja väikseid kriimukesi täis – kusjuures meie omal isegi väga vähe – kas ta ka sellisena tagasi jõuab on ise küssa, sest siinsed sõitjad, - kuidas nüüd öeldagi - on temperamentsed :)
Tee Ponta Delgadast Furnasesse kujutas endast tunniajalist kogemusterikast õppesõitu ehkki kaardile märgitud tee oli punane - just nagu maantee ja maksimumkiirus oli 60 km/h. Teed olid jube kirtsad ja täiesti käänulised. Õnneks olid mõnes kohas möödasõidud keelatud, ainult siis võisid peaaegu kindel olla, et sinu teepoolelt ei tule käänaku tagant mõnda traktorit või minikaubikut või mis iganes masinat kus inimesed kastis ei aele või piimapüti peal ei istu. Suurem osa liikumist toimus kõhutunde järgi, tänavate ja teede valik käis nõnda nagu Martin ühel tavapärasel teelahkmel ütles:“pöörasin sinna, sest teised läksid ka!“ Linnades ei häirinud autojuhte see, et nad enam vähem keset teed parkisid ja et ust lahti tõmmates tagant auto tuleb – ongi kergem ust lahti lükata :p
Suures sõidutuhinas läbisime pisikesed külad või siis linnakesed nagu Lago, Vila de Agua de Paul (see tundub imearmas kohake), Agua de Alto (rand maantee ääres), Vila Franco do Campo just nagu silmaklappidega, sest oh ja ah käis pige liiklusega kohanedes kui kauneid vaateid märgates. Need külakesed kolab lähipäevil läbi oli vaid mõte, mis sellest tunniajasest sõidust kuklasse kumama jäi.
Elasime kuumavee allikate tagusel künkal, tuba oli keskpärane, aga see eest rõduga, millelt avanes vaade linnale kohalike mõistes - meie mõistes pigem külale. Palju mägesid, palju rohelist, palju kauneid lilli. Aegajalt värskendab kogu seda rohelust uduvihm, see on nii õrn, et vaevu tunneb.
Õlu „Sagres“on siin samakallis kui meil, väikestes pudelikestes, paras korraga nii kaheksa või kuus osta. Kohalike käest ostsime mingit toorjuustukoogina tundunud juustukest – kits mis kits - Martinile meeldis, mulle mitte.
Mida õõ peale seda pimedamaks, mina kebisin eesti aja järgi kell pool kaks magama, Martin aga hoidis ennast üleval, et minna kohaliku aja järgi normaalsel ajal magama.... :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar